You’ve done well!

 

Mõtisklesin ükspäev oma siinsetele tegemistele ja jõudsin arusaamisele, et ma absoluutselt armastan tööd, mida teen. Mulle on alati meeldinud inimeste lood ja minu siinne töö inimeste lugude ümber keerlebki – kohtun lastega, kellest igaühel on toetaja Eestis. Ajan lastega juttu, pildistan ja filmin, uurin, kuidas neil läheb, kuidas asjalood kodus on, mis neile teha meeldib ja millest nad unistavad.

Eks lood on tihti kurvad, paljud lapsed on kaotanud ühe või mõlemad vanemad, elavad sugulaste juures, kellest mitmed tahaksid neid pigem tööle rakendada kui kooli saata. Paljud tulevad kooli tühja kõhuga ja väsinuna, sest on juba enne koolitulekut pidanud hulga kodutöid tegema – kaugelt külakaevult vett tassima, nõusid pesema, põrandaid pühkima. Südame teeb soojaks aga see, et laste silmad lähevad särama, kui räägin neile, et neil on Eestis sõber, kes tahab teada, kuidas neil läheb, kes on neile kirjutanud ja ootab neilt uudiseid. Ja et see sõber tahab neile öelda, et kui nad hoolega õpivad, siis nad võivad saada selleks, kellest unistavad ja neil läheb elus hästi!

Lastega suhtlemine on näidanud mulle ka Aafrika elu ja suhete sasipuntraid. Eestis laste nimekirju uurides nägin, et pea iga nime juures oli kommentaar või küsimus – last teatakse mitme nime all, sünniaasta osas info varieerub 2-3 aastat, laps vahetab kooli ja läheb kahe klassi võrra tagasi, laps elab kord siin kord seal peres, kord on ema surnud, kord olemas. Tundub üks suur vassimine! Siin lastega vesteldes selgub aga, et selles kõiges ei ole midagi nii väga müstilist. Esiteks ei tea paljud oma sünniaega – aastatki ei teata, kuupäevast rääkimata. Tihti teatakse vanust suhtes millessegi – olen sellest poisist aasta noorem. Paljudel ei ole sünnitunnistust – valitsus küll ärgitab vanemaid laste sündi registreerima, aga palju pered seda sellegipoolest ei tee.

Nimemuutuse taga võib olla laste liikumine ühest perest teise ja kohalike ning ristinimede (ehk ristimisel antud inglisepäraste nimede) kasutamine vaheldumisi. Üks laps näiteks oli tädi juurde kolinud, kes on moslem ja Jessicast sai Fauzia. Perenimeks võib võtta isa või ka vanaisa nime. Vahel kui orvuks jäänud laps kolib onu pere juurde, hakkab ta kasutama onu nime. Nimekuju võib muutuda ka piirkonniti – kui elad Lõuna-Ghanas ja kolid põhja, võib Adoku’st saada Dok.

Küsimus, kellega sa ühes majapidamises elad või kes on su pereliikmed, annab vastuseks eriti põnevaid lugusid. Ghanas on endiselt tavaline, kuigi pigem taandumas, komme abielluda mitme naisega. Oma isa teisi naisi kutsutakse tavaliselt kasuemaks, aga ka lihtsalt emaks, kasuema lapsi aga õdedeks-vendadeks. Elatakse harilikult kõik koos ühes majapidamises. Õed-vennad võivad aga olla ka teised sugulased, tädide-onude lapsed, õdede-vendade lapsed. Tundub, et adekvaatse vastuse päris õdede-vendade kohta saab kui küsida mitu last sinu oma ema sünnitas. Emaks-isaks võidakse kutsuda ka hooldajaid, kes päriselt veresugulased ei ole. Mäletan, et küsisin kord ühelt siinselt muidu mõistlikult mehelt, mitu last tal on, ta pakkus, et umbes 9-10. Mis mõttes, sa ei ole kokku lugenud?

Niisiis käin mööda koole, tõstan tooli puu alla ja kuulan laste lugusid, keda Mondo toetab.

KOLOGMAN on vaikne ja armas 11-aastane tüdruk. Tema isal oli kolm naist. Kologmani pärisema ja isa on surnud ja ta elab koos 7-aastase õega ühe oma kasuema juures. Kasuemal on ka endal kolm last. Kui uurisin tüdrukult tema pere kohta, hakkas ta nutma ja ei suutnud rääkida. Nägin, et ta kannatab palju, selgus, et ta peab kodus kõik tööd tegema ja kui kasuema ei ole, siis ka kõigile lastele süüa. Aga kõige rohkem valutab ta südant oma õe pärast. Kologmani õel oli väiksena õnnetus, ta parem käsi ei liigu hästi ja ta lonkab paremast jalast. Kasuema ei ole teda kooli pannud, ta hoolitseb kodus kasuema noorima lapse eest. Lubasin Kologmanile, et lähme talle külla ja räägime kasuemaga – kui ta lubab õel koolis käia, siis toetame teda kõige vajalikuga. Kuna nende kodu on koolist kaugel, siis püüame leida ka jalgratta, et Kologman saaks õe ratta seljas kooli tuua. Täna nägin uuesti Kologmani ja ta oli juba palju rõõmsam! Tuli arglikult naeratades ja kinkis mulle kausitäie maapähkleid.

GLADYS on 15-aastane tüdruk. Ta ema on lesk ja kasvatab üksi viit last. Sel sügisel Gladys kooli ei tulnud, õpetaja käis teda mitu korda kodust otsimas, aga tüdrukut ei olnud. Lõpuks kuuldus kuskilt, et Gladys ootab beebit. Läksime koos õpetajaga Gladysele külla, seekord pikutas ta koduõuel. Väike tüdruk! Püüdsime ääri-veeri juttu teha, miks ta kooli pole tulnud. Lõpuks ta avaneski ja tunnistas, et on rase. Last ta ei soovi, aga raseduse katkestamise otsus ei ole siin ühiskonnas naise teha, selle saavad langetada vaid meessoost sugulased. Kuna Gladys on juba kolmandat kuud rase, siis tõenäoliselt tuleb tal emaks saada. Lapse isa on üks naaberküla 18-aastane poiss, kes pole tegu omaks võtnud. Lugu on perede vahel klaarida, heal juhul maksab poisi pere Gladysele väikest ülalpidamist. Sel aastal Gladys kooli ei tule, liiga piinlik oleks end kasvava kõhuga näidata. Kuid kinnitasime talle, et kui ta järgmisel aastal ikkagi kooli tagasi tuleb, kui vaja, siis beebi seljas, siis Mondo jätkab tema õpingute toetamist. Püüan Gladysele veel külla minna ja juttu ajada, et natuke tema nukrust leevendada. Teismeliste rasedus on siin suur probleem, eriti ühe või mõlemad vanemad kaotanud laste peredes, kus armastusest, tähelepanust ja eneseusust vajaka jääb.

SAMUEL on 15-aastane ja kasvult juba selgelt teistest 6. klassi poistest üle. Eelmisel aastal Samuel koolis ei käinud. Peredraamade tõttu põgenes ema kodust, isa läks hulluks ja suri, Samuel elas vahepeal päris üksi. Kui Eesti toetaja kuulis, et ta on kooli pooleli jätnud, saatis ta Samuelile kirja, milles innustas poissi kooli tagasi minema. Samuel kolis sugulaste juurde ja otsustaski jälle koolis käima hakata. Lugesin talle siis sõnad peale, et sel aastal tulevad lõpueksamid – tee oma Eesti sõbral heade tulemustega meel rõõmsaks! Samuel lubas usin olla, hoolsalt koolis käia ja õppida.

GIFTY. Ükspäev tuli mu akna taha üks tüdruk ja sosistas läbi akna, et ma õue tuleks. Istusime, jutustasime ja ta uuris, mida ma siin Kongo külas teen. Rääkisin siis lastest, keda me toetame ja sõpruskoolide projektist. Paar päeva tagasi oli Gifty jälle mu ukse taga. Kutsusin ta sisse ja nägin, et tal on midagi südame peal. Ta rääkis mulle oma sõbrannast Mavisest, kes lõpetas eelmisel aastal algkooli, aga onu, kelle juures ta elab, ei luba tal enam koolis käia. Peab hoopis kodustes töödes aitama, vett tassima jne. Gifty rääkis, kuidas ta saab igal hommikul kooliteel Mavisega kokku, kes nuttes kaevule läheb. Nii väga tahaks ka kooli minna! Gifty ütles, et tal hakkab ka kohe nii kurb kui Mavist näeb ja siis tal tuligi meelde, et mina ju tegelen lastega, kellel on vaja abi, et nad saaksid koolis käia. Lubasin siis, et läheme järgmisel nädalal Mavisele külla ja uurime, kas ta saaks jälle kooli tulla. You’ve done well! ütlesin Giftyle, see on siinne kiitus kui oled midagi hästi teinud või tahetakse tänu väljendada. Tegid hästi, et märkasid sõpra, kes vajab abi, ja püüad kaasa aidata tema mure lahendamisele.

You’ve done well! ka kõik teie, kes te Kongo küla laste kooliskäimist toetate! Rõõm on olla laste jaoks sõnumitooja, et kuskil kaugel Eestis on keegi, kes nende peale mõtleb!

Sel nädalal sai täis esimene kuu Ghanas. Aeg, ära jookse nii ruttu!

Advertisements

One thought on “You’ve done well!

  1. mina siin jälle 😉 ma alati hoian su lood selleks magusaks ajaks kui keegi ei sega! ja Diana, ma kujutan ette kui hästi sa sinna sobid – õnneks on 3 kuud VEEL! 😉 musi!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s